ehk sellest, kuidas me Vilniuses korterit otsisime.
Vaid veidi rohkem kui 8 kuud tagasi saime kirjutada sellest, kuidas me viimaks ometi leidsime endale Montrealis päris kodu. Seal kulus meil korteri leidmiseks ligikaudu kolm nädalat, Vilniuses saime aga hakkama nelja päevaga. Saabusime Vilniusse reede õhtul ja kolisime (loodetavasti pikaks ajaks) oma uude kodusse sisse teisipäeva õhtul.
Asjade hulgas, mida Kanada kogemus meile õpetas on vast ühe olulisema õppetunnina see, et võõras linnas lihtsalt kaardi ja kinnisvarakuulutuste järgi koha valimine on mõttetu. See lihtsalt ei tööta. Me ei vali ju lihtsalt korterit, me valime ühtlasi ka miljööd ja liikumisvõimalusi.
Vilniuses korteri otsimiseks on olemas üks the koht ja selleks on Aruodas. On ka teisi portaale, kuid meile jäi mulje, et kui sind pole Aruodases, pole sind olemaski. Leedus tegutseb ka Eestist tuttav City24, aga seal pole mitte kui midagi tähelepanuväärset. Aruodas on nagu Montrealis oli Kijiji — sa lihtsalt pead teadma, et on selline portaal ja et see on popp ja et 90% asjadest on just seal ja mitte mujal.
Alustasime korteri valimisega juba kuu enne sõitu. Seadsime eesmärgiks, et korter peaks olema Marre töökohast jalutuskäigu kaugusel. Jalutuskäik on umbes 15-20 minutit. Meile meeldib kõndida. Ent pool tundi pole enam mõnus. See seadis meie korteriotsingutele konkreetsed piirid. See kitsendas automaatselt meie otsingupiirkonda sisuliselt kolmele linnaosale: Šnipiškėse alumine osa või Naujamiestise ja Senamiestise ülemine pool.
Vaatasime kortereid mitu korda nädalas, et saada aimu, millises piirkonnas millise hinnaga millises seisukorras korterid liiguvad. Või ei liigu. Jätsime meelde ka need korterid, mis mitu kuud järjest üleval olid ning hoolimata soodsast hinnast või kenadest piltidest ikkagi miskipärast üürilisi ei leidnud. Ent see kõik ei loe, sest alles ise kohale minnes ja mööda tänavat kõndides tekib see tunnetus, et kas me tahaksime seal elada või mitte.
Seadsime sisse Google Docsis tabeli, kuhu kandsime kõik huvipakkuvad korterid koos Aruodase lingi ja põhiandmetega: suurus, hind, tubade arv. Iga korteri reale märkisime ka maakleri telefoninumbri (et oleks võimalik tuvastada, millise korteri asjus tundmatu number meile helistab) ja selle, mil viisil me ühendust võtsime ning mida teada saime.
Värvikoodidega tähistasime oma huvi korteri vastu ja kui selgus, et mingil põhjusel on tegemist mittesobiva variandiga, siis tõmbasime kohe maha. Kokku jäi meil sõelale 22 korterit, millest konkreetset juttu tegime umbes kuue-seitsmega.
Alustasime kirjutamist juba Eestist. Kirjutasime, et ahoi, lepime õige nädalavahetuseks vaatamise kokku? Kuna parasjagu juhtus aga olema jaanipäevanädal, siis kolmapäeval saadetud kirjadele hakati reageerima alles reedel ja mõned unisemad ärkasid sootuks alles järgmisel esmaspäveal. Selgus, et ega nad nädalavahetusel ikka meelsasti tööd teha ei taha. Ainult kaks vastasid, et jah, pole probleemi, tulge aga. Üks neist oli iseäranis agar ja kirjutas meile juba reedel, kui me alles kuskil Läti seikluspargis lahjat kohvi lürpisime, et “noh, kui kaugel olete? jõuate juba või?”. Ma ütlesin talle, et oota nüüd, me tuleme Eestist, läheb natuke aega ja enne kella kuute me linna ikka ei jõua. Selle peale oli veidi aega vaikust, kuni tuli uus sõnum: “selge, ma arvan, et te jõuate siia kohaliku aja järgi kell 15.05, ootame”.
Olles Vilniusse jõudnud ja auto sõprade hoovi ära parkinud läksime aega viitmata linnaga tutvuma. Käisime läbi tänavad, kus olime mõned korterid välja valinud ja veendusime, et ei-ei, siin me elada ikka ei taha. Ka laupäev kulus ringikolamisele kohtades, kus leidus kortereid, mida olime kaardile märkinud. Käisime vaatamas ühte äärmiselt nunnut vanas majas asuvat imeliselt hästi renoveeritud korterit kõrgete lagede ja mõnusa köögiga, ent pärast pikka kaalumist jätsime selle siiski kõrvale, kuna leidsime suurema korteri, milles palju valgust, tohutul hulgal kappe ja panipaiku ning… kaks rõdu. Rõdudega tekkis meil suhe eelmisel sügisel Montrealis. Tegelikult on ju tore istuda rõdul päikese käes. Vahel pole vaja isegi rõdule minna, piisab, kui teha rõduuks lahti ja lasta kardinatel tuules lehvida. Leidsime kahe rõduga korteri, mis on praktiliselt kesklinnas, kümne minuti jalutuskäigu kaugusel Marre töökohast.
Üldiselt ei läinud korterite vaatamine meil siin üldsegi mitte libedalt. Näiteks toosama maakler, kes meid õhinal juba terve reede ootas, ütles, et teate, ei, laupäeval ikka ei saa vaatama tulla, sest peremees peab pidu. 50 aasta juubel, saate aru. Saime aru. Ütlesime, et noh, tuleme siis pühapäeval. Ent pühapäevaseks kokkulepitud ajaks oli meil juba olemas oluliselt parem pakkumine ja nii ei läinudki me peojärgset korterit vaatama. Kui sellest maaklerile teatasime, oli ta väga kurb. Ta üritas meid ümber veenda ja kui see kuidagi ei õnnestunud, käis välja viimase trumbi: “Aga kas teil seal teises kohas vaade jõele on, ah?” Selle peale ei osanud me kohe mitte midagi kosta. Üks teine maakler leppis meiega kohtumise kokku, aga siis, kümme minutit enne kokkulepitud aega, kui meie juba kohal olime, helistas, et kuulge, sorri, mul jäid võtmed maha, teeme homme, ah? Ka temaga jäi homne kohtumine ära.
Ent siis helistas mulle esmaspäeva hommikul kell — ma ei mäleta, õudsalt vara, natuke pärast üheksat — Romualdas ja ütles, et kuulge, see korter, millest te nädalavahetusel kirjutasite, läheks õige kaema? Olime selle juba peaaegu maha kandnud, sest see tundus olevat liiga kaugel. Ent olime kaardilt valesti vaadanud, kui sinna kohale jalutasime siis selgus, et püha müristus, see on ju ideaalne koht! Nii läkski, et meil oli esmaspäeva pärastlõunaks olemas suuline lubadus. Teisipäeval sõitis kohale ka omanik ja tegime lepingu.
Aga.
Kui te nüüd mõtlete, et hüva, põrutan ka Vilniusse ja leian hea korteri, siis tasub teada, et ilma vene keele oskuseta jäävad pooled tehingud ära. Inglise keele okusega on siin nii ja naa. Nooremad nagu räägivad, aga sa ei saa suvalisse kohta sisse sadada ja eeldada, et saad inglise keeles asjad aetud. Näiteks meie Romualdas räägib leedu ja prantsuse keelt (ah teate, ma käisin kunagi Belgia vahet), kuid inglise keel on temast mööda läinud. Omanik küll teoreetiliselt räägib, kuid praktikas mitte eriti. Seega käis meie asjaajamine vene keeles. Kui kumbki meist poleks vene keelt osanud, elaksime me praegu ilmselt mõnes teises korteris.
Ent me elame siin. Ja esialgu tundub, et see on hea koht.
Leave a Reply