Mis seal salata, vist küll enamik neist, kellele oma Vilniusse kolimise plaanist rääkisime, olid siiralt üllatunud. “Vilnius? Tõsiselt või?” oli tavaline reaktsioon. Umbes et kas tõesti paremat/suuremat/eksootilisemat/kaugemat kohta ei leidnud? Olime ka ise algul veidi skeptilised, sest kumbki meist Vilniusest kuigi palju ei teadnud. Marre oli paar korda sutsti käinud, ent väga põgusalt.  Kaarti, StreetViewd ja pilte vahtida on üks asi, aga koha peal olla hoopis teine. Aga mis siis, kui Vilnius on tegelikult üks suur pommiauk, must ja kole? Tuleme tagasi või?

Nüüdseks oleme Vilniuses olnud täpselt kaks nädalat ja esimesed muljed on settinud. Oleme Vilniuse südames ja lähemates linnaosades ohtralt ringi jalutanud — just nimelt jalutanud, sest auto seisab parklas ja ühistranspordiga pole me veel vaeva hakanud nägema — ning esmane ettekujutus on tekkinud. Kaardil on näha, kohad, kus oleme seigelnud.

Asi, mida me ehk oodata ei osanud, on see, et Vilnius meenutab mitmeski mõttes rohkem mõnda suuremat vana Euroopa linna kui seda teeb Tallinn. Arhitektuur on siin suurejoonelisem,

platse-parke on rohkem ja linna südant läbib avar suurvürst Gediminase nime kandev peatänav. Ka vanalinn on siin teistsugune, valgem, avaram ja vähemate munakividega. Ja muidugi ohtrate rõdudega. Rõdud on miski, mida nad siin hullupööra armastavad. Nimeta peast mõni tänav Tallinna vanalinnas (ok, kas või kesklinnas), kus on tänav kohale ulatuv rõdu? Neid on, aga kõvasti vähem kui siin. Siin valid kaardilt pimesi suvalise tänava ja leiad kindla peale sealt rõdudega maja.

Ja muidugi on siin kirikud. Neid on näha kõikjal. Bussipeatuses,

suurtel magistraalidel,

väiksematel tänavatel,

ja veelgi väiksematel tänavatel

ning praktiliselt igal linnavaatel, ükskõik, kas sa vaatad vanema või uuema linnaosa poole. Mõtled, et pildistad kolhoosnikku city taustal, aga ei, pildile jääb ikka mõni kirik.

Ja muidugi on siin jõgi, mis lõikab läbi linna. Jõel sõidavad laevad,

paadid

ja jõe ääres on mis? Muidugi kirik!

See, et linn asub küngastel, teeb vaated mitmekihilisteks ja huvitavateks. Tallinn on lame ja ainus koht, kust sa linnale vaadata saad, on Toompea. Siin on selliseid linnale vaatamise kohti mitmeid. Linna keskel on kohalike seas populaarne Taurakalnis,

millelt avaneb vaade all-linnale.

Vilnius on päris mitmepalgeline linn: siin kesklinnast veerand tunni jalutuskäigu kaugusel asuvaid aguleid,

aga on ka kohti, mis on pigem kui Mustamäe või Annelinn.

On ka Supilinna ja Koplit ning tont-seda-teab-kuidas-see-juhtus kohti.

Ja vähe sellest, neil on siin keset linna karjamaa,

kus nii noored kui vanad end vabalt tunda saavad.

See Vilnius, mida me näinud oleme, meile meeldib. Ja teie ka, kui te järgmine kord kuulete midagi Vilniusest, siis ei maksa nina kirtsutada. See on täiesti normaalne linn. Mis sest, et asub Baltimaal, millest eestlane suurt midagi ei tea. Mitmeski mõttes meeldib see meile palju enam kui Tallinn, mida me mõlemad armastame. Miks? Aga näiteks selle pärast, et siin osatakse avalikku linnaruumi palju paremini ära kasutada. Sellest ja paljust muustki aga kirjutame juba mõnel järgmisel korral.