Ma ei tea, kuidas see teistel käib, aga meil käib kolimine nii, et esmalt otsustame ära kuhu, ja siis hakkame alles mõtlema, et nii, millesse me end siis nüüd mässisime?

Vilniusse kolimine tundus igati hea mõte olevat. Erinevalt Kanadast on kultuuriruum siin Eestile sarnane, poest on saada kohukest ja musta leiba ja inimesed on samasugused introverdid. Või vähemalt peaaegu. Ka raha, ilm ja trollibussid on siin sarnased. Lihtne, eks?

Ent siis jäime mõtlema, et mida me õiegi Leedu kohta teame? Ja selgus, et ega me midagi eriti ikka ei tea. Seda, et neil on lillenimega naispresident, teadsime.

(Pildil: Dalia Grybauskaitė sõbrannele juuretist jagamas.)

Seda, et nad armastavad süüa kokakunsti kõrvalteedelt leitud imelist saadust nimega šakotis, teadsime ka.

(Pildil: Traditsiooniline Leedu perekond koguneb õhtuti ikka šakotise ümber.)

Seda teadsime ka, et Leedus on lisaks Vilniusele veel Kaunas, Kaunases on Žalgiris ja Žalgirises oli Sabonis.

(Pildil: Sabonis ei mahu mitte kunagi pildile. Mitte. Kunagi. Ja üldse, miks kõik spordireporterid väikesed peavad olema?)

Aga selles, kas Laima on Läti või Leedu šokolaad, me kindlad polnud.

(Vähe sellest, et pole teada, kas Laima on Lätist või Leedust, on olemas veel teinegi Laima.)

Eestlaste jaoks, pole kunagi olnud erilist vahet, kas tegemist on Läti või Leeduga. On Eesti ja siis on “need teised kaks baltimaad”. Lätlastel on kuus varvast, Karutapja ja nõmeda nänniga Sigulda, leedukatel on katoliku kirik ja Gediminas. Või oli see Vytautas? Soomel ja Rootsil on vahe, Lätil ja Leedul mitte eriti. Leedust saab otse Poola, Lätist ei saa mitte kuhugi. Lätlastega oli meil kilusõda, leedukate kohta pole meil isegi mitte anekdoote.

Sama hästi oleksime võinud kolida Alaskale. Või Tansaaniasse.

Sellest, kuidas me siin tundmatul maal hakkama saame ja mida imelist näeme, saate aga lugeda juba edaspidi.