Üks esimesi asju, mis uues elukohas selgeks tuleb saada on kindlasti see, kuidas välismaalt või kodumaalt — mis meie puhul on praegu üks ja seesama — siia pakikesi ja saadetisi saada. Tavaliselt käib see nii, et lased kaupmehel paki oma koduaadressile saata ja jääd ootama. Põhimõtteliselt käib see nii ka Leedus. Esimene pakikene tuli meile ise koju. Mäletate, kuidas meil Kanadas asjad käisid? Siin päris nii ei käi. Kuller helistas ja ütles, et kuulge, teile on Mingi Asi. Ütlesime, et ahah, aitäh, ole meheks, et trepist üles tõid, lööme patsu ka!

Järgmised saadetised ja tellimused aga enam ise kohale ei tulnud. Millest see sõltub, seda me ei tea. Näiteks ülalnähtav saadetis tuli ise kohale, samuti ka Eestist teele pandud paks ümbrik konsumeeritavate toetusavaldustega. Järgmine Amazoni tellimus ning ka järgmised kodukandi saadused aga enam teed meie majani ei leidnud. Selle asemel libistati meile postkasti lipik leedukeelsete kirjadega. Sealt võis välja lugeda, et kraami lunastamiseks tuleb meil minna lähimasse Lietuvas Paštas kontorisse. Mis meie puhul juhtub olema Vilniuse peapostkontor. See asub kõige kesklinnamas kohas, mida üldse ette saab kujutada: Gedimino prospektil katedraali vahetus läheduses. Enam šikimat kohta pole linnast leida võimalik.

Leetu kolides ütles üks meie tuttav, et muidu on kõik väga tore, aga mõnes asjas on Leedu umbes nagu kümne aasta tagune Eesti. See on meile meenunud juba mitmel korral, näiteks siinseid trollibusse vaadates ning ka nüüd peapostkontorisse minnes tuli see meile hoobilt meelde. Miks? Aga vaat sellepärast, et tegemist on hiiglasliku majaga linna kõige kallimas rajoonis. Järelikult on äge asutus, eks?

No kena, astume uksest sisse.

Koridorist viib tee edasi suurde teenindussaali.

Palun väga. Nagu Balti jaam 80ndail. Või nagu endine Tallinna peapostkontor. Tohutu suur ruum, miljon luugikest tädidega. Kenasti ritta asetatud pingikesed. Võib-olla on see näiteks jõulude ajal paksult inimesi täis ja väiksema saaliga lihtsalt ei saa hakkama. Võib-olla tõesti. Aga miskipärast me seda ei usu.

Saali teises servas on ka atraktsioon. Näete, milliseid saadetisi Leedu Post kohale viib? Saada või jalgratas! Ainult et kus on see rahvas, kes siin jalgrattaid peaks saatmas või kätte saamas käima?

Oleme käinud seal nii hommikul vara enne tööd, keset päeva kui ka pärast tööd, mis võiks olla kõige magusam ja tegusam aeg ja maksimaalselt oleme seal näinud saalis peale meie kolme inimest. Ühel hommikul läksin postkontorisse varakult, pool tundi pärast avamist ja muidugi olin ma ainus, kui teenindajad välja arvata. Pärast numbri võtmist ja kannatlikult ootamist läksin uurisin lehte lugeva näitsiku käest, et kas kuskil keegi sihipärase teenindusega ka tegeleb. Too tõstis pilgu üle leheserva ja ütles, et aga te oodake, inimene tuleb, teda praegu pole siin. Ootasin. Tuli inimene. Andis paki kätte ja naases taas kuhugi ametiruumidesse.

Jaa, ma tean, me oleme korduvalt kirunud Tallinnas Viru postkontorit, et väike, kitsas ja pikad järjekorrad, aga Vilniuses on kõik täpselt vastupidi — tohutult suur, inimesi pole ja sabas seisma ka ei pea — kuid ikkagi on peapostkontor siin kuidagi trööstitu. Võib-olla korraldavad nad siin selles ootesaalis laste spordipäevi või käsitöölaatu? Ei tea. Kui saame teada, räägime teilegi.

Muide, Eesti ID-kaart sobib siin tuvastamiseks väga hästi, seda nad tunnevad. Ent meil on teile üks tagasihoidlik palve: nimelt kui meile kodumaalt pakikesi saadate, siis ärge kirjutage adressaadiks Marre Sven, Marre&Sven, Marre ja Sven või midagi muud säärast. Meil nimelt pole mausoleumitüdrukutele ette näidata sellise nimega dokumenti. Me ei solvu, kui te paki jaoks meist ühe välja valite ja tema nime sinna kirjutate. Järgmine kord lihtsalt pange teine nimi!

Olge siis mõnusad ja kandke hoolt selle eest, et teerada teie kodukoha postkontori või pakiautomaadi juurde ei rohtuks! Siis saame jälle käia suures kesklinna mausoleumis nimega peapostkontor.