Eelmisel sügisel lendasime Montreali teadmisega, et tegu on ülimalt rattasõbraliku linnaga, kus on mõnusad ja mugavad rattateed ja hea rattalaenutussüsteem. Vilniuse suhtest ja suhtumisest jalgratastesse ja jalgratturitesse polnud me enne siia saabumist aga midagi kuulnud. Mis te arvate, kummas linnas vurab rohkem jalgrattureid, kummas meil tegelikult rattalaenutus päriselt ka õnnestus ja kus me juba mõne rattatiirugi teinud oleme? Olgu, Kanadas saabus üsna pea pärast meid kohale ka talv, aga Vilniuse kesklinna rattasõbralikkuse kohta ei ole küll midagi halba öelda. Igasugu vanuses ja suuruses rattureid liigub ringi, rattateid jagub ohtralt ja rattaliiklus on tihe. Hollandiga päris võrrelda ei anna, aga arvan, et Tallinnale teeb Vilnius rattarohkusega silmad ette küll.
Ja näete, kui mõnus rattarada Gedimino tänava servas on. Autod arvestavad ka ratturitega kenasti, ei sõida rattarajal, ei pargi “hädaolukorras” rattateele ja üldse pole tunnet, et võiks kohe surma saada. Vähemalt seni ja vähemalt kesklinnas.
Eile näiteks pidin minema hambaarstile, mis asub mu töökohast umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusel. Lähemal on muidugi ka hambakliinikuid, aga pärast seda, kui pidin oma lombakas ja varjusurma vajunud vene keele oskusega registratuuri tädidele seletama, kes ma olen ja mida ma tahan, ja pärast kuulama arstilt peaaegu sama lombakas inglise keeles selgitust sellest, mida tema nüüd tegema tahaks hakata minu kallal, otsustasin valida kliiniku, mis reklaamib end ingliskeelse kliinikuna. No igatahes olin ma eile sinna kliinikusse hiljaks jäämas ja olekski jäänud hiljaks, kui mõne sammu kaugusel kontorist poleks laenuratta parklat, kust ma sain ratta võtta, ja kui kohe kliinikust paari sammu kaugusel poleks teist rattaparklat, kuhu ma sain ratta pärast maha jätta. Vurrdi ligulesin mööda Gedimino tänava siledat rattarada pidi alla ja vurrdi läbi pargi joonistatud rattateid ja sika-saka lasin turistide vahel slaalomit, kolladi-kolladi mööda munakiviteed ja hingeldades mäest üles ja olingi kohal!
Teenuse nimi on Cyclocity ja töötab see sedasi, et tuleb endale muretseda kaart – kas kolmeks päevaks, 30 päevaks või terveks hooajaks. Linnas on kokku 37 rattaparklat, igaühe juures automaat, kus tuleb end 1) kaardikesega tuvastada, 2) automaadile öelda ratta number, mida laenutada soovin, 3) vajutada ratta kõrval asuvat nupukest, mis ratta lukustusest avab ja 4) eemaldada elegantse liigutusega ratas eemaldada. Sama elegantse liigutusega saab pärast ratta parklasse tagasi panna. Lihtne ja loogiline! Hooaja pilet maksab 19,90 ja see tuleb soetada internetis. Kolme päeva piletit 2,90 saab osta ka automaadist, aga vististi broneeritakse siis suurem summa tagatiseks.
Kui teha sõite, mis jäävad poole tunni piiresse, midagi juurde maksta ei tule. Esimene pooltund on seega tasuta, järgmine pooltund maksab 39 senti ja kolmas 1,39, neljas ja järgmine 3,39. Kavalamad inimesed panevad muidugi ratta vahepeal parklasse ära, ootavad paar minutit ja võtavad uue ratta, et jälle uut tasuta pooltundi alustada.
See kõik ei ole leedukate leiutis vaid hoopis ühe Prantsuse firma bisnis, mis on levinud mujalegi, mitmesse Hispaania linna, Brüsselisse, Viini, Ljubljanasse, Austraaliasse ja Jaapanisse. Siin kaardil (pdf) on näha täpselt, mis linnades Cyclocity oranzide ratastega vurada saab. Vilniusele igatahes kümme punkti selle süsteemi juurutamise eest! Päris normaalsed kolme käigu ja korviga linnarattad on, kuigi eks mõni kipub kägisema või on porikasse mõra tekkinud, aga üldiselt kannatab sõita küll.
Süsteem ei ole muidugi täiuslik. Näiteks ei pruugi parklas mõnikord olla ühtegi ratast või ühtegi vaba kohta, kuhu ratast jätta. Nii juhtus ühe mu kolleegiga, kes elab kesklinnast pisut eemal ja käibki rattaga igapäevaselt tööle ja koju. Ühel ilusal soojal õhtul aga käisime kokteilitamas ja seda sama tütarlast uuele töökohale ära saatmas. Vapra naisterahvana otsustas ta vastu südaööd, et suudab ratast roolida küll, ja istus sadulasse. Jõudis kenasti kodukanti ka, aga parklas polnud ühtki kohta. Kui linnasüdames on parklaid õige tihedalt, siis seal kaugemas kandis üsna hõredalt ja ta seisiski seal siis keset inimtühja tänavat valiku ees, kas sõita peaaegu linna tagasi ratast ära tooma või minna teises suunas kodust eemale. Läks teises suunas ja jalutas koju. Olla pisut kõhe olnud.
Selliste olukordade vastu aitab tegelikult päris hästi telefoniäpp, kus saab reaalajas vaadata, kus parklad asuvad ja mis seis on neis rataste ja vabade kohtadega. Aga sellest äpist on kasu muidugi ainult siis, kui kokteilise peaga tuleb meelde seda vaadata. Seda, et mõni teine välejalg su ratast või parkimiskohta enne ära ei võta, äpp kahjuks ei luba. Ja rattaid on Vilniuses ka ikka tagasihoidlikult, vaid 200, kui näiteks Brüsselist võib leida 2500 ja Pariisist üle 20 tuhande. Õnneks on siin inimestel ikka oma ilusad rattad ka, kõik ei looda rendiratastele.
Teine probleem on see, et parklaid ei jagu igale poole ja rõhku on pandud just kesklinnale ja sellistele lühikestele igapäevastele otsakestele. Pikki matku selle rattaga pole ette nähtud. Seda näitab nii hinnapoliitika kui ka see, et kaugemates kohtades pole ratast kuhugi parkida, millest on kahju, sest muidu käiks näiteks rattaga turul või pargis jooksmas. Tõsi, kui ei hooli tiksuvast arvest, saab ratast mujalegi parkida kui ametlikku parklasse – selleks on igal rattal korvis isegi lukk olemas.
Ja lõpetuseks veel üks kena tänavavaade. Rattaga.
Leave a Reply