Meil on naaber. Üks konkreetne naaber. Tegelikult on meil naabreid ju mitu, aga täpselt nagu oli Montrealis, on ka siin üks eriline naaber, kes meid järjepidevalt iga päev oma olemasoluga lahkelt kostitab. Ent kui meie Kanada naaber pakkus meile auditiivseid elamusi, siis see naaber paitab meie silmi visuaalsete elamustega.

Asi on nimelt nii, et meil on rõdu, aga vastasmajal ei ole. Kuna teatavasti leedukad hirmsasti armastavad oma balkonaseid (nad on rõduarmastuselt kanadalaste järel kohe teisel kohal), siis on see leeduka jaoks hirmus traagika, kui tal on korter, aga pole balkonast. Ilma balkonaseta inimesed tunneb tänaval selle järgi ära, et nad käivad pea norus ja seltskondlikel üritustel hoiavad seina äärde, sest keskpõrandale kokku koguneb rõduomanikest koorekiht.

Ühesõnaga. Meil on naaber, kellel pole balkonast, kuid kellel on katus.  Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem — kui pole rõdu, tuleb käia katusel. Hommikumantlis. Ja seal meie naaber käibki. Kas ma ütlesin naaber? Vabandust, tegelikult on ta naabritar. Hommikumantlis. Katusel.

Näete seda pilti siin postituse päises? Kujuta nüüd ette, et seal seisab naabritar. Kujutasid? Kas su vaimusilma ette ilmus midagi sellist?

Tead… see pole päris see. Tal ei ole siidist hommikumantlit. Ja tuules lehvivad kiharaid samuti pole. Proovi veel. Naabritar on veidi kodusema moega. Proovisid? Tuli midagi taolist?

Ee… see pole ka päris see. Meie naaber allub veidi paremini gravitatsioonile ja mööda on temast ka keerulisem vaadata. Kujuta ette, et sa oled kuskil Ida-Euroopa väikeriigis, ilm on kehv, sul pole ei rõdu ega stiilitaju ja sul on suva, mida katuseserval konutavad varesed sinust arvavad.

Bingo! Selline ta on, on meie naabritar. Ronib aknast välja katusele igal hommikul, keskpäeval ja õhtul. Ilusa ilmaga sagedaminigi. Seisab, kisub suitsu, vaatab taevasse.

Esimesed kaks kuud tundus meile, et naabritaril on ainult üks rõivas — hommikumantel. Hommikumantel on tal aus, silmnähtavalt soe ja hubane, kuigi veidi lühike, lastes paista tema tammekännu mõõtu päevinäinud säärtel. Ent ühel päeval toimus paradigma nihe ja kontseptuaalne mullistus ning me poleks teda äärepealt enam äragi tundnud. Tal olid jalas püksid! Punased ja lühikesed.

Ja maika oli ka!
Sealt edasi oli juba puhas stiilipidu. Me oleme teda näinud roheliste teksadega, valgete poolpikkadega ja isegi ühe seelikutaolise esemega. Tõsi, ülakehalahendused on tal veidi igavamad. Eemalt vaadates pole täpselt aru saada, kus algab naine ja lõpeb särk, ent ega see meid eriti morjenda. Peaasi, et ta ikka katusel käib. Eks laulab ju kod. rahvakunstnik Sal-Sallergi:

Käime katuseid mööda
lähme kolame pööningute peal
Nad ei tea mida mõelda
need kes pole iial käinud seal
Näitab meile suunda
vana tuulelipp
Siia ülesse kuulda
ei ole midagi

Meie naabritar näitab meile igal hommikul vapralt oma garderoobiga tuule suunda ja see on hea, sest see on ainus meteroloogiline teadmine, mis meil enne kodunt välja astumist muidu saamata jääks. Mis aga puutub sellesse, et siia ülesse midagi kuulda pole, siis selles osas Sal-Saller eksib. On küll kuulda, ja kuidas veel!

 

 

PS. Seda, mida ta katusel vokiga teeb, me ei tea. Ta alles eile vedas selle sinna. Oleme ise ka põnevil!