Täna oli suur Baltimaade maratonipäev. Vilniuses oli maraton, Tallinnas oli maraton. Mulle meeldib, et korraldajad on nii kenad ja lasevad ka vähe treeninud jooksusõpradel end sportlikuna tunda ja korraldavad ka lühemaid distantse. Ma panin end varakult 10km jooksule kirja, et end rohkem jooksma motiveerida. Jooksurajad on siin ju toredad – lähedal on mägi, mille otsa roninuile näidatakse boonusena suurepärast vaadet. Kui muidugi lakke tõusnud pulss vaadata laseb. Jõe äärsetel jooksuradadel näeb igasugu inspireerivaid sportlasi – võrkpallureid, rulaga trikitajaid, jooksjaid, kanuutajaid, joogatajaid. Kaugel pole ka suur Vingis park, mis on peaaegu nagu mets. Tänase jooksu rada kulges mööda kenasid Vilniuse tänavaid, start ja finiš olid katedraali juures.

Mida sa hing veel ihkad? Ei, see pole retooriline rahuloluhüüatus vaid tõsine küsimus, mis tõstatus nädal enne maratoni, kui oli selge, et see kõik polnud ikkagi piisav, et mind mingissegi võistlusvormi saada. Mida on siis ikkagi vaja selleks, et mind toast välja saada? Vastust ootama jäämata registreerisin end ümber 4.2km perejooksule ja läksin selle viimast kohta püüdma.

Tulemusi ma ei suuda veel leedukeelsest internetist leida, aga selge on see, et ma ei võitnud ei viimast, ega esimest kohta. Aga et tegu oli perejooksuga, arvan, et mul õnnestus kiiremini joosta mõnest algklassilapsest ja lapsevankriga pereisast.

Koeraga härrast ma kiirem polnud. Ta pani enne finišit nii väledalt liduma, et mul ei õnnestunud enam järgi jõuda, et teda ja ta kaaslast paremini pildile jäädvustada. Küll aga tuleb neid kahte tänada selle eest, et mu viimane kilomeeter ootamatult tempokaks kujunes. Selgub, et pildi nimel olen ma nõus jooksma. 31 minutit (esialgse) lõpptulemusena ületas mu igasugused lootused.

Päris viimase koha said hoopis nemad. Saabusid päris viimasena, kui finiš oli juba suletud ja auhinnad ja medalid kõik kätte jagatud.

Auhindu jagasid muidugi rahvariietes näitsikud.

Koduteel möödusin helesiniste õhupallidega kaunistatud lastejooksu stardist. Esiplaani imekaunis pilt on veekeskuse reklaam nagu kõige ees kõndiva mehe ümber tõmmatud kollasest ujumisrõngast aru võib saada. Tekst ütleb google.translate andmetel järgmist: “aeg Teatavate veelindude meelelahutus”.

Lastele pakuti muudki meelelahutust. Näiteks eelmisel õhtul pastapidu korraldanud pitseeria Can Can oli välja pannud liivakastist inspireeritud jahukasti. Lapsevanemad on kindlasti rõõmust ogarad.

Suurem osa koduteest oli paras takistusrada, sest tänavad olid kinni ja tuhanded inimesed ummistasid tänavaid.

Ja vaadake, ma sain medali!

lõpp