Eestlased on alati ilmatuma uhked oma kartuli üle. Et meil on kartuleid rohkem kui inimesi ja isegi juuksevärv on meil kartuli järgi nimetatud. Ma küll pole näinud, aga olen päris kindel, et Eesti kirjavara hulgas on raudselt olemas kokaraamat “Teeme ise 1000 toitu”, milles kõik retseptid algavad sõnadega “Võtame pool kilo kartuleid…

Tõenäoliselt on selline raamat olemas ka leedukatel, sest mille muuga seletada seda, et üks nende rahvustoit on cepelinai ehk tsepeliinid.  Nagu nimigi ütleb, et tegemist tsepeliinikujuliste… pätsikestega, mis tehtud riivitud kartulist. Sisuliselt on need kartulipelmeenid, kus taigna asemel kartuli ja sisu on nagu pelmeenil ikka, näiteks liha. Vikipeedia väidab, et välja näevad need umbes sellised,

või siis sellised.

Päris apetiitsed, nespaa? Lihtne, maalähedane ja maitsev.

Nime on tsepeliinid saanud tuntud muusikalise kollektiivi Led Zeppelini iseloomuliku kujuga õhulaevade tsepeliinide järgi.

Ühesõnaga. Ostsime meiegi siis tsepeliine. Poest. Sügavkülmutatult. See oli vist fopaa, sest ilmselt saaks restoranist paremaid. Aga mõtlesime, et no kui suur vahe seal ikka olla saab, sest noh, see on ju nii lihtne toit. Et maitsema ära ja siis juba läheme restorani “päris” tsepeliine sööma.

Tsepeliinipakil oli õpetus, et pandagu nimetet pätsikesed keevasse vette ja keedetagu 20-25 minutit. Mida me ka tegime. Olete te varem riivkartulit keetnud? Ei ole? Siis ei oska te ettegi kujutada, milline näeb välja tsepeliinide keeduvesi välja. Või siiski, tärklist olete kisselli sisse seganud? Väga hea, võtke tärklis ja kuum vesi ja jätke kõrvale kõik muu, mis võiks anda värvi või maitset.

Ühesõnaga. 20 minuti pärast oli meil piduroog valmis.

Tjah.
Harva, kui õnnestub pildile ka maitseemotsiooni püüda, aga kinnitan teile, et siin on visuaal ja maitse ideaalses vastavuses.

Pilti vaadates võiks arvata, et need… asjad maitsevad umbes nagu tapeediliim ja teate mis, see on täiesti õige. Selleks, et toidule mingitki maitset anda, lisasime sinna juurde heeringa ja hapukurgi. Kartul ju nendega sobib, eks? Selgub, et neid tsepeliine ei päästa isegi mitte heeringas. Retseptides soovitatakse neid serveerida koos hapukoorega, aga kinnitan, et ka sellest poleks olnud mitte mingit kasu. Ses mõttes, et see on riivkartul koos frikadelliga. Seda ei ole võimalik päästa.

Jätame lahtiseks siiski võimaluse, et tegelikult on värskelt kartulist tehtud maitsva sisuga tsepeliinid päris hõrgud, lihtsalt meie esimene tutvus algas kuidagi õnnetult. Samas, no kuulge, see on keedetud riivkartul!

Jätkame Leedu rahvusroogade proovimist, ent nüüd juba targu selleks spetsiaalselt ette nähtud toitlustusasutustes. Tsepeliine aga võivad kõik lugejad kodus ise järgi proovida teha. Palun väga, retsept on siin. Ärge siis unustage meie rõõmuks pilte postitamast.