Kui te tahate eestlast viisakalt kuhugi saata, siis tavaliselt sobib teda saata kas metsa või seenele. Hämmastaval kombel võib ka leedukaid sinnasamma järgi saata. Veel enamgi, see meeldib neile väga!
Leedus on metsa protsentuaalselt kaks korda vähem kui Eestis (33% vs 61%), aga see ei tähenda, et leedukad metsas ei käiks. Vastupidi, käivad igal võimalusel, ja need, kes käia ei saa, saadavad sinna teisi. Leedu metsas kasvavad peamiselt puud, kõige levinumad puud on mänd (42%) ja kuusk (22,8%). Selles osas on leedu loodus umbes sama külalislahke nagu eesti looduski: igast kolmest puust kaks torgivad. See muidugi leedukaid ei heiduta, nad tõmbavad selga tavapärasest paksema vammuse ja lähevad ikkagi. Nii metsa kui seenele.
Kas me oleme juba rääkinud, et leedukad on seenehullud? Ei ole? Võtke siis teadmiseks, et nad on seda. Patriootlik seenearmastus kasvatatakse neile sisse juba maast madalast. Asitõendiks A olgu siinkohal noortele mõeldud raamat “Aš – lietuvis” (“Mina olen leedulane”), milles räägitakse pidulikult, mida tegelikult tähendab leedukaks olemine ja mida selleks teadma peab. Leedu keele, lipu, kartuli ja merevaigu kõrval on olulisel kohal ka metsaannid, eriti seened. Seente jaoks on eraldatud lausa illustreeriv lehekülg seentega, mida iga leedu laps võiks une pealt teada.
Seenekorjamine on rahvussport, eriti õhinasse läheb selle peale vanem põlvkond. Seeni korjatakse selleks, et naabri ees uhkustada ja hiljem söögi sisse panna. Esmalt tuleb teha saagist pilt ja kõigile tuttavatele saata ja seejärel võib seened potti pista. Seen on leeduka jaoks umbes nagu kartul – sellest võib teha kõike. Seeni pannakse purki ja purgi kõrvale, neist tehakse suppi, kastet, pirukaid…
salateid…
torte…
ja sülti…
Kui ma ütlesin, et seenekorjamine on leedukate jaoks rahvussport, siis ei ole see teps mitte liialdus. Nimelt korraldatakse Leedus juba aastaid seenekorjamise meistrivõistlusi. Need toimuvad igal aastal septembris kagu-Leedus Varėnas ja tänavused olid arvult juba seitsmeteistkümnes. Sealse kandi liivane pinnas pole põllumajanduseks eriti sobilik ning seal asub Leedu suurim raba, aga kohalikele inimestele lohutuseks on seal ohtralt männimetsa ja kõike, mida männimetsast leida võib – okkaid, käbisid ja seeni. Vaat nende viimaste korjamises nad võistlevadki. See on üleriiklik rahvapidu, korraldatakse suur paraad, kus näitavad end valge salliga funktsionäärid,
esinevad tantsutüdrukud,
ja kuhu tuleb Vilniusest erirong, millele pidulised saavad osta 50% soodustusega pileti. Rong väljub pealinnast kell 5.37.
Üritusel on kõva kultuuriprogramm, kokku tulevad kunstilised kollektiivid üle terve Leedu, näiteks sel aastal esinesid teiste hulgas Varėna enda tantsustuudio “Fantazija”, Birštonase väikelinna kultuurikeskuse vokaalansambel “Crazy” ning päeva lõpetas grupi “Pop Ladies” kontsert ning ilutulestik. Tõeline seenerahva pidu! Peost ei jää puutumata ka lapsed, kes samuti koos seentega tujuküllase kavaga entusiastlikult lavale astuvad, näod rõõmsad ja helged.
Kuna seenevõistlus leiab aset sügisel, tihtipeale enne tähtsaid valimisi, siis väisavad seda ka poliitikud. 2018. aastal näiteks tuli kohale presidendikandidaat Gitanas Nausėda isiklikult, kellest, palun väga, saigi Leedu president. Seente jõudu ei saa alahinnata!
Võistlus ise on lihtne, hommikul kell kaheksa lastakse rahvamuusika ja ergutuskoori saatel metsa lahti võistkonnad
kelle eesmärgiks on kella üheteistkümneks koguda võimalikult palju seeni. Loeb kaal, mitte kogus. Käesoleva aasta võitjameeskond korjas kolme tunniga 15 kg 580g, teiseks jäänud võistkond 13 kg 221 g ja kolmandaks jäänud võistkond 12 kg 301 g seeni. Võitjale antakse seene(?)kujuline karikas, mis kaminasimsile ei mahu.
Kõige suurema seene leidis metsast vanameister Vytenis Daugudis, kes on leedu seeneringkondades tuntud kuju. Tema tõi metsast välja 646 grammi kaaluva puraviku.
Kui keegi üldse oskab Leedus seeni korjata, siis on selleks Vytenis. Ta on mitmekordne Leedu meister seenekorjamises ning tänavu pärjati ta ka seenekorjamise maailmameistriks.
Nimelt toimusid selle aasta 12.-13. oktoobril Itaalias VII Seenekorjamise maailmameistrivõistlused. Sel aastal oli võistlus eriline, tegemist oli lausa mitmevõistlusega, sest metsast tuli lisaks seentele piiratud aja jooksul välja tuua ka prügi. Osales 57 võistkonda, kellest seeni suutis leida kõigest 40 ning ei seeni ega prügi ei suutnud ettenähtud aja jooksul leida 17 võistkonda. Leedukate rõõmuks tulid metsast tühjade kätega tagasi ka poolakad. Leedukad ise aga, kapten Vytenise juhtimisel korjasid aga lausa enam kui 11 kg puravikke. Sellest piisas, et kahe itaalia võistkonna ees endale esikoht kindlustada. Leedukad edestasid teiseks jäänud kohalikke lausa 3 kilogrammiga. Kuidas nad seda teevad, jääb mõistatuseks, teadus seda seletada ei suuda, ilmselt lööb siin välja leedukate salajane seenegeen. Vytenis ise on muidugi täisprofessionaal, ühes intervjuus räägib ta, et vormis püsimiseks tuleb iga jumala päev trenni teha ja seenel käia. Iga päev. Ta näeks ka heameelega, et edaspidi oleksid eraldi võistlused temasugustele proffidele ja amatööridele, kes niisama metsa uimerdama lähevad.
Ja veel, ma pean teile käesoleva raames rääkima muidugi ka viimase aja suurimast seeneskandaalist, mille keskmes on taas maailmameister, Trakaist pärit vanameister legendaarne Leedu seenevana Vytenis. Nimelt juhtus viimastel Euroopa meistrivõistlustel Poolas selline inetu lugu, et pärast seda, kui Vytenise meeskond oli oma korjatud saagi kogumispunkti kohtunikele hindamiseks toimetanud, läksid need sealt salapärasel viisil kaduma ning nii ei saadudki leedukate seeni kaaluda ega neid õiglaselt hinnata. Vytenise edu teiste ees oli taas kord olnud mäekõrgune ning juba enne autasustamist olid konkurendid teda õnnitlenud ja koos temaga pilti teinud, aga kui hindamiseks läks, olid tema seened kummalisel moel kadunud. Juhus, ütlete? Olge nüüd, leedukas korjab Poolas rohkem seeni kui poolakad ja need lähevad “juhuslikult” kaduma? Mmh. Näete, lehm lendab!
Väikese revanši Vytenis siiski sai, pärast medalist ilmajäämist Euroopa meistrivõistlustel põrutas ta järgmisel nädalavahetusel mõistagi taas metsa, sedapuhku Poola lahtistele meistrivõistlustele, kus ta sai sõbraga koos võisteldes teise koha. Ent ka see oli kahtlane lugu, sest esimese koha sai mingi suvaline kohalik laps oma vanaemaga, kes korjasid 2 kilo rohkem seeni kui laigulistes pükstes leedu professinaalsed veteranseenelised kokku. Taas kord juhus? Mmh. Lehma nägite?
Ahjaa, blogi toimetusele lähedalseisvate isikute sõnul olevat järgmisel aastal plaanis muuta ka Leedu riiklikku sümboolikat, et viia see paremasse vastavusse leedu inimese hingeeluga. Senise mõõka vibutava vihase Vytise asemel on nüüd plaanis vapile panna Vytenis.
Head jätkuvat seeneaastat!
Leave a Reply