Kui me elaksime Rootsis, kirjutaksime sellest, et katusel elab Karlsson. Ent kuna me elame Leedus, Vilniuses, siis Karlssonist me kirjutada ei saa, sest siin elavad katustel hoopis teised mehed. Vilniuse kõige tuntum katusemees on kahtlemata Jüri.

Vilniuse kõige ilusam tänav on Gediminase avenüü, mis kulgeb paralleelselt jõega, ulatudes Žvėrynase linnaossa viivast sillast kuni katedraalini välja. Ühe maja katusel sel avenüül on skulptuur (mäletate, leedukad armastavad neid hirmsasti igale poole peita), mis kujutab Püha Jüri võitlust lohega. Maja pole muul moel eriti märkimisväärne peale selle, et seal asub tänapäeval Marks & Spenceri firmapood. Miks tapab Jüri lohet just seal? Aga sellepärast, et kunagi oli Gediminase avenüü hoopis Püha Jüri avenüü ning sellel kohal asus p. Jüri hotell – või õigemini leedukeelsena Šventasis Jurgise hotell. Vahepeal jõudis tänav kanda ka Mickevičiuse (Poola võimu ajal), Adolf Hitleri (saksa võimu ajal) ning hiljem nõukogude ajal vastavalt ka Stalini ja Lenini nime. 1989. aastast alates kannab see peatänav Gediminase nime. See on nimi, mida teavad kõik leedukad peast, sest see viitab suurvürst Gediminasele.

Gediminas oli tubli ja keevaline leedukas, ta vallutas ajaviiteks Kiievi linna ja venitas Leedu valdused kuni Musta mereni väljas, naitus Moskva suurvürsti tütrega, keeldus ristiusku astumast ja oli üldiselt ümbritsevail riikidel pinnuks silmas. Tema saavutuste hulka kuulub ka Vilniuse asutamine aastal 1323, sestap ka peatänav tema järgi nimetatud on.

Ent miks just Jüri? Sellepärast, et p. Jüri on leedukatele hästi armas. Mitte kõige armsam, ei, kõige armsamate pühakute edetabelis troonib esimesel kohal hoopis Püha Kasimir. Kasimir oli Leedu suurvürstiriigi prints, kes oli vaga ja heatahtlik ning kes suri 25-aastaselt tuberkuloosi. Ent kuna ta lihtsalt oli nii nunnu ja siiras, siis kuulutati ta 1521. aastal pühakuks.

(Kasimir, tore ja sõbralik.)

P. Jüri on edetabelis teisel kohal ja tema on juba märksa kõvemast puust. Temast räägitakse järgmist lugu. Olevat olnud kunagi üks väike linnake, ütleme, et näiteks Liibüas. Linnakese külje all elanud lohe, kes maad laastas. Lohe meeleheaks pidid elanikud andma talle ühe lamba päevas. Kui aga lambad otsa saivad, hakati lohele meeleheaks andma lapsukesi. No ja nii läinudki, et ühel päeval langenud liisk kuningatütrele. Ent ajal, kui kuningatütart lohele lõunaks viidi, ratsutanud sealt puhtjuhuslikult mööda Jüri. Jüri näinud, et lugu teps mitte õige ei ole ja haavas lohet niivõrd, et see muutus taltsaks. Seejärel võttis Jüri nii printsessi kui lohe ja kappas linna tagasi. Lohe teda ei puutunud, küll aga tülitas korralikke linnainimesi. Jüri lubas lohe tappa siis, kui rahvas kristlasteks hakkab. Mõeldud-tehtud, viisteist tuhast inimest, sh ka kuningas ise, astus ristiusku. Selle peale täitis Jüri oma lubaduse ja surmas lohe lõplikult.

(P. Jüri, karm ja sõnapidaja mees.)

Jüri tegemised on leedukatele kõvasti hinge läinud ja nii nad temast lugu peavadki. Kogunisti nii palju, et on temast moepoe Marks & Spenceri katusele kuju püstitanud.